Koju jõudes leidsin, et kääritusnõust kumab läbi virde pinna kohal vahurant. Hea märk. Samas õhulukk on vait kui sukk. Mitteüht mulksu. Rahustan end mõttega, et kui vahurant on nähtav ju ta siis ikka käib.
Järgmisel hommikul on endiselt vaikus. Hakkan juba muretsema, et ilmselt on temperatuuri kõikumine mu korteris pärmile liiga teinud. Igaks juhuks helistan õllepoodi, kust vajalikud materjalid õlle jaoks soetasin, et uurida, kas olen miskit valesti teinud ja kas nad oskavad mõne hea soovituse mulle anda. Saan vastuseks, et võibolla tõesti on pärm lihtsalt ära surnud. Muidugi on ka võimalus, et rõhk pääseb nõust mingit teist teed mööda välja, aga kontrolliks kääritusnõu kaanele kergelt vajutades on ilmselgelt õhulukus veetasemete muutus näha.
Möödub veel üks päev ja ikka vaikus. Käin õllepoest läbi ja ostan uue pärmi. Avan kääritusnõu, puistan nõusse pärmi ja segan korralikult läbi. Ehk hakkab uuesti käima.
Tulemus on aga endiselt sama. Mulksumisest on asi väga kaugel.
Hüdromeeter.
Neljapäeval soetan endale siis hüdromeetri, mis peaks aitama mul hinnata, kas virdesse on jäänud veel suhkruid, mida pärmil toiduks oleks võimalik kasutada. Esimene mõõtmine neljapäeva õhtul annab tulemuseks 1014. Hmm, nii ei saagi ju pärm oma tööd teha kui tal miskit süüa pole. Ühesõnaga näit on ligilähedane sellele, mis käärimisprotsessi lõpuks olema peaks. Kiire arvutus OG-FG annab tulemuseks ca 4% ABV. OG võtan Muntonsi kodulehelt õllekomplekti infost.
Villimine
Esmalt on küsimus kuhu villida? Pudelisse küll, aga millisesse. Algab aktsioon tooge kõik oma vahuveinipudelid mulle.
Saan kokku 22 pudelit. Ehk siis terve vannitäie nagu on näha juuresolevalt pildilt.
Õlletegu peab olema lõbus, seega tulevad külla kaks sõpra, kes igaks juhuks kui minu õlu juua ei kõlba on kaasa võtnud mõned nn mõttetud õlled.
Pudelid likku, sildid maha, kiire pesu kuuma veega ja nõrguma.
Ahjaa, varem soetasin siis ka juba mõned korgist veinipudeli punnid ja korkija. Vahemärkusena olgu öeldud, et Prismas müüdavad korgid on väga halva kvaliteediga. Järgmiseks korraks pean midagi paremat leidma.
Algab liinitöö. Mathis lisab igasse pudelisse lusikatäie suhkrut, Sander täidab pudelid ja mina korgin. Veerand tundi hirmu ja töö tehtud. Kõik ei mahtunud pudelitesse, seega seda saame hakata kohe degusteerima.
Soojalt ja ilma gaasita ei ole see õlu just suurem asi. Laagerduda tahaks ehk ka veel pisut. Tunda on tugevat humalat ja õlle magususust. See on selline magusus, mis ei tule mitte suhrust õlle sees vaid just käärimisprotsessi iseärasustest. Mis veel? Kui jagada õlle maitse kolmeks - 1) esimene hetk keelel, 2) küllastunud suutäis ja 3) järelmaitse, siis esimene ja viimane meeldivad mulle väga. Esimene maitse on mõnus tugev humal ja järelmaitse on tõeline ale, vahepealne maitse on aga pisut tühi. Vesine kui nii võib öelda. See vist ongi see, kui öeldakse, et õlle keha on nõder.
Aeg annab arutust, kas see kraam ka paremaks läheb seistes.
No comments:
Post a Comment