Aluseks siis võetud Coopersi vastav komplekt. Kuna mu I.P.A. tundus esimese hooga maitstes vesisena, siis sel korral võtsin kindlalt plaani suhkru asemel linnaseekstrakti kasutamise. Nii saigi lisatud 1,5 kg Coopersi heledat vedelat linnaseektrakti. Komplekt nägi muidu ette 500g heleda kuiva linnaseekstrakti ja 300g suhkru lisamist. OG tuli sellise kombinatsiooni juures 1,044. Oleksin oodanud isegi pisut kõrgemat, sest 1,5 kg vedelat linnaseekstrakti võiks anda veidi kõrgema tulemuse kui 500g LME+300g suhkrut.
Vee kogus ei olnud kndlasti rohkem kui 23 l. Pigem seal 21 ja 22 l vahel.
Pruulimisprotseduur oli sama, mis I.P.A.-gi puhul. Eelmisel õhtul veekeetmine, öö otsa jahutamist ja järgmisel päeval ettevalmistused nii nagu seda retsept ette näeb.
Mulksud õhulukus... või siis mitte
Ühesõnaga võin siinkohal ausalt öelda, et ma ei ole kunagi oma silmaga näinud kuidas õlle käärimise juures õhulukk mulksub. 15. detsembri õhtul panin õlle käima ja 16. detsembri hommikul nägin nõu pinnal vahuranti. Ühtegi mulksu ma ei kuulnud ei õhtul, öösel, ega ka hommikul.
Nojah, ju siis see CO2 pääseb ikkagi kusagilt mujalt välja...
Villimine
Tegin väikese lisakulutuse ja soetasin endale neli viieliitrist vaati. Mule meeldib juua õlut eelkõige suurest pudelist klaasi välja valades. Või siis väiksemast pudelist otse. Samas vaat tundus just selline vahend, mida mõnele suuremale seltskonnaüritusele kaasa võtta.
Villimine mulle meeldib. Siis saab jälle sõbrad külla kutsuda ja värsket õlut üheskoos ka pisut mekkida.
Villimine toimus 12 päeva pärast käärimise algust. Juba mitu päeva järjest ei olnud hüdromeetri näit 1,016 pealt alapoole nihkunud, seega oli ka aeg. Kääritusnõus seisis õlu nii kaua seetõttu, et ootasin postiga saabuvaid vaate. 27. detsember oli lõpuks siis see päev.
Esmalt villisime täis 10 pudelit. Nagu minu taaravalik ette näeb, siis tegemist on 750 ml pudelitega. Igasse pudelisse sai lisatud üks korralik kuhjaga teelusikatäis suhkrut. Samuti sai täis villitud 2 vaati, kuhu ma suhkrut ei lisanud, sest vaatidega koos tuli ka CO2 dispenseriga kraan.
Ülejäänud kääritusnõu põhi sai villitud kolmandasse vaati ja pistetud sügavkülma. Ca tund aega hiljem saime siis katsetada kuidas vaadi kraan töötab.
Maitseelamused
Kraan töötas hästi. Õlu maitses ka hästi. Isegi nii värskena. Täidlust oli õllel omajagu. Sinna juurde meeldivad kohvised, karamellised ja suitsukonised maitsevarjundid. Vaatamata üsna kõrgele FG-le tundus õlu omajagu kuiv.
Pärast nädalast laagerdumist...
...avasin esimese pudeli. Esimene maitse, mis meelde jäi oli kibedus. Teine lonks oli juba aga hoopis teine teema. Pudelist õlu oli hoopis magusam ja mahlasem, mis tuleneb ilmselt sellest, et suhkur ei olnud veel järelkäärimist lõpetanud. Kuna oli kätte jõudnud perekondlik tähtpäev, siis oli põhjust avada ka esimene vaat, mille maitse erines pudeliõlle maitsest just oma kuivusega. Vaadi olin 24 tundi varem tõstnud jahedasse ja lisanud CO2 ballooni, mis ei andnud ikkagi sama head karboniseerimise tulemust kui nädal aega suhkruga pudelis käärinud õlu.
Sõpru tähtpäeval oli palju ning õlu maitses reeglina kõigile hästi, mis viis selleni, et avada tuli ka teine vaat. Nõnda jääbki kuu aja laagerdumise tähtaja täitumist ootama vaid mõni üksik pudel. Eks ma pean siit enda jaoks järeldusi tegema hakkama ja oma pruulimistempot tõstma. Lähipäevil on plaanis lühikese vahega 2 uut laari käima panna. Sellest kirjutan aga juba tulevikus.
Õllekokteil tumeda õllega.
Kellel igapäevaselt tumeda õlle soolt ei ole võiks proovida õllekokteili, mille koostisosadeks on Stout tüüpi õlu ja mõni sentiliiter granaatõuna siirupit (kaubandusvõrgus ka tuntud kui grenadiinisiirup).
No comments:
Post a Comment