Vürtsitatud nisuõlu

Ootan juba hirmuga, millal mind oma pruulikojaga vannitoast välja tõstetakse, sest hetkel on seal järjest mulksumas 2 uut õllelaari.
Olen avastanud, et valmis õllekomplektidest õlle valmistamine hakkab vaikselt end ammendama. Protseduur on liiga lihtne, muutujaid võrrandis liiga vähe - ühesõnaga tehnoloogia ei paku enam väljakutseid. Esimene linnuke tehnoloogia täiustamisel ongi minu esimene nisuõlu.

Koostisest
Algmaterjaliks esialgu ikka valmiskomplektid:
Coopersi Wheatbeer ekstrakt
Muntonsi maitsestamata kuiv Wheat linnaseekstrakt  2x500g

Esialgu muretsesin pisut selle pärast, et nisuõlle komplektile liiga palju nisuekstrakti lisades saan liiga nisuse tulemuse. Erinevaid nisuõlle retsepte lugedes olen täheldanud, et üle 50% nisulinnaseid ei ole soovitatav kasutada. Kui sain postiga oma Muntonsi linnaseekstraktid kätte, avastasin aga, et need koosnevad vaid 50% ulatuses nisulinnastest ja ülejäänud on ikkagi oder. Seega ei muretsenud ma enam palju ja otsustasin lisada õllele kogu tellitud kuivekstrakti koguse. Kokku siis 1kg.

Vürtsid
Jõuluvana oli kusagilt kuulnud minu uuest hobist ning kinkis mulle raamatu Homebrew Handbook, mille autoriteks on Dave Law ja Beshlie Grimes. Raamat sisaldab lisaks kodupruulimise õpetusele 75 erinevat õlleretsepti.
Oma lemmik nisuõlleks julgen pidada Hoegaardenit. Nii lõingi raamatust lahti leheküljed, mis õpetasid tegema Belgia-päraseid nisuõllesid. Retsepte on seal mitmeid, läbivaks jooneks on aga erinevate vürtside kasutamine. Kõige olulisema leidsin olevat koriandri. Sellele lisaks erinevad tsitruselised.
Panin erinevatest retseptidest kokku oma vürtsivaliku:
Purustatud koriandriseemned 20g
Apelsini koor 20g
Greibimahl - värskelt pressitud tervest ühest greibist.
Pool greipi, millest mahl varasemalt välja pigistatud.

Vürtsitee keetmine
Panin keema 3l vett. Kui vesi oli keema läinud lisasin greibimahla.
Viis minutit hiljem apelsinikoore.
Veel viis minutit hiljem koriandri.
Kui see tee oli 10 minutit keenud maitsesin ja leidsin, et kuidagi lahja tundub see kraam. Ega ma ju ei tea kui maitsekas see vürtsikokteil olema peab... Igaks juhuks viskas keedupotti veel ka pool juba mahlast tühjaks pressitud greipi.
Keetsin veel viis minuti ja kurnasin kokteili kääritusnõusse.
Edasi järgnes õlletegu nagu ma seda varasemaltki teinud olen. Esimese koguse kuuma vee asemel lisasin lihtsalt valmis keedetud vürtsitee.

Käärimine
OG oli 1,042.
Selleks korraks võtsin plaani väiksema sademe pudeli ja vaadi põhjas. Tähendab see siis seda, et soetasin endale teise kääritusnõu lisaks ja kavatsesin kasutada poole käärimise pealt õlle ümber villimist teise nõusse.
Esimeseks kääritusnõuks võtsin värskelt soetatu ja oh imet! Ta mulksub siiski ja kuidas veel! Ehk siis 12 tundi pärast käärimise algust toimus kääritustünnis nii aktiivne protsess, et õhulukk meenutas pigem kuuulipritsi, mille raud kunagi üle ei kuumene. Lõpuks kuumnes siiski ka see vintraud üle. Nimelt käärimine oli nii intensiivne, et vaht, mis virdele moodustus otsis juba teed õhuluku kaudu välja. Nii juhtuski, et õhulukust sai pigem purskkaev.
Kui oli möödunud kolm päeva käärimise algusest oli aeg virre teise nõusse ümber villida. Mõeldud tehtud. Tähendas see siis küll seda, et käärimine seiskus ca 12 tunniks. Võibolla oli oma osa selles ka temperatuurilangusel, mis tänu välisõhu jahenemisele ka minu vannitoale omaks sai. Igatahes oli alguses teine kääritusnõu vait kui sukk. 12 tunni möödudes oli siiski võimalik täheldada rõhkude muutust kääritusnõus ja väga harva - kord tunnis - oli kuulda ka mulksatust. Muidugi ei saa välistada, et mu vana kääritustünn, millesse nüüd õlle olin villinud, lasi siiski kusagilt mujalt veel täiendavalt survet välja, aga ma tegelikult ei näe selles probleemi, sest tünnis on siiski ülerõhk ja bakterite ning muude soovimatute olendite sattumine virdesse on väga vähe tõenäoline.
Ahjaa, ümbervillimise hetkel oli virde tiheduseks 1,016. Seega veidi maad on lõpliku näiduni veel minna.

Nüüd olen ootusärev, kuidas mu esimene vürtsõlu välja võiks tulla. Mõned päevad tuleb veel kannatada, enne kui saan selle laagerduma villida. Villimise ajal saab tehtud ka esimene maitseproov.

Teisest paralleelselt mulksuvast õllest kirjutan edaspidi, kui olen jõudnud nisuõlle loo kokku võtta.
Ütlen siinkohal veel ära, et peagi on oodata veelgi suuremaid muutusi ja arenguid mu pruulimistehnoloogias, aga need on samuti väärt eraldi postitust.
Hetkel aga lähen ootan nisuõlle järjekordet mulksatust.