Monday, August 19, 2013

Humalate valmimise aeg on käes

Nagu sel aastal kõikide taimedega, nii on humalalgi käesoleval aastal noppeaeg varakult kätte jõudnud. Kahjuks küll mitte minu esimest aastat kasvavate kultuurhumalate puhul.

Northern Brewer 11.09.2013
Cascade ja Norther Brewer
Kevadel tellisin endale Inglismaalt kaks humala risoomi. Kuna kevad oli pikalt külm, siis kasvatasin taimi potis ette. Kui ilmad läksid soojemaks, siis istutasin ligi pooleteistmeetrised taimed õue. Kahjuks juhtus aga nii, et toas sirgunud taimed ei pidanud kevade karmile ilmale vastu ja surid praktiliselt juureni maha. Loomulikult ilmusid sealt peagi uued väädid ning praeguseks (augusti keskpaik) on Cascade sirgunud 4-5 meetriseks. NB on oluliselt tagasihoidlikuma kasvuga. Hetkel vaid ca 2 meetrit. Õitsema on lõpuks hakanud aga just NB. Cascadega võin sel aastal hiljaks jääda ja sealt ei pruugi ma sel hooajal saaki saadagi. Aga eks näis, mis ilmas teevad.







Metsikud humalad
Metsikud humalad on aga juba noppevalmis. Varjulisemad kohad vajavad veel küpsemist, aga otse päikese käes kasvanud taimed hakkavad käbide lehti juba pruunikaks tõmbama.
Sel aastal on humalad ise minu juurde tee leidnud :) Nimelt on sõna sellest, et ma aktiivselt pruulimisega tegelen levinud ja tuttavad ning sugulased annavad ise teda, et neil on aed humalaid täis, mis vajavad noppimist.
Esimene oli mu tädi, kes mainis, et tal Tartus Karlovas aias humalad vohavad. Mis seal siis ikka, võtsin üks õhtu suure paberkoti ja käisin korjasin tunniga koti täis. Pärast kaalusin ära - vaid ca ühe kilo jagu ma neid saingi selle ajaga :) Järgmisel õhtul läksid humalad kõik juba õlle sisse. Kõik humalad. See annab ehk indikatsiooni selle kohta, et alfahapetega kodumaised humalad just ei hiilga. Aroomiga oli samuti üsna kehvasti. Kui nina sügavale humalakotti suruda, siis võis aimata kergelt kirbet humala lõhna, samas oli see ikka väga-väga tagasihoidlik.
Sihtisin õllega kuhugi Pale Ale kanti ning soojalt virde maitsmine andiski sarnase tunnetuse, samas hiljem jahedalt proovi võtmise käigus õlut maitstes oli mõrudus ikka oluliselt mahedam. Linnastena kasutasin Pale Ale ja rukkihelbeid (ca 25%). Ühesõnaga oli plaan metsiku humalaga teha üks arhailine eesti rukkiõlu.

Metsiku humala käbid enne kuivatamist
Teisena kuulsin, et maal naabritel kasvab samuti kuuri peal humal. Käisin kohal ja vaatasin üle. Nende humalate lõhna tundmiseks ei olnud tarvis nina sügavale humalakotti pista. Piisas ka paarikümne sentimeetri kauguselt taime nuusutamisest. Seal sai esimese hooga samuti ca kilo käbisid korjatud, millest 3/4 läks mu balti porteri sisse, mida saab maitsta alles jõulude paiku. Aga tunnetuslikult oli neil humalatel alfahapetega pisut parem seis ning mõrudus porteri virdes oli väga tuntav. Kas see prognoositava 60+ IBU ka välja annab, seda on muidugi raske öelda.
Ülejäänud paarsada grammi humalaid panin kodus ahju 50 kraadi ja pöördõhuga kuivama. Ca tund aega hiljem oli nätsketest käbidest saanud kahisevad puhmad, mis ma kilekotti tihedalt kokku pressisin ja sügavkülma oma aega ootama panin.

Metsiku humala kategoriseerimisest
Millele siis oma aroomilt meie metsikud humalad sarnanevad? Vürtsikat tsitrust neis ei ole, pipart ja mändi samuti mitte. Minu jaoks sarnanevad metsikud humalad näiteks Saazile või siis mõnele sarnasele mandri Euroopa tagasihoidliku hõnguga humalasordile. Üks huvitav nüanss, mis mulle selles lõhnas iseloomustava noodina pähetorkas on kuivanud sõnniku hais. Aga tegelikult üldse mitte hais vaid pigem aroom :)
Alfahapete sisalduse retseptis võtsin mõlema metsiku humala puhul 1%. Karlova humala puhul ma pigem ülehindasin humala võimet, samas naabrite humala puhul võibolla et alahindasin. Tegemist oli aga toore humalaga. Kui ta ära kuivatada, siis jääb massi kuni 4 korda vähemaks. Alfad võiks aga siis konsentratsioonis tõusta, seega pigem tuleb õppida metsiku humalaga pruulids kasutama oma maitsemeeli.




No comments:

Post a Comment