Varem olen kirjeldanud protsessi, kuidas valmis minu esimene neljakordne, millel oli nimeks Kardinali kiusatus. See esimene laar osutus ülimalt populaarseks ja haihtus pärast valmimist nii sõprade kui ka Gambrinuse õllegildi sõprade abiga. Tänaseks on mul valminud juba ka teine laar, mille retseptis katsetasin uusi nüansse ja mis praeguseks on juba ca kuu aega pudelis laagerdunud.
Muutused retseptis võrreldes I laariga.
Põhilinnaseks oli mul esimese õlle puhul Pale Ale. Teine laar valmis Viini linnase baasil. Esiteks, mul lihtsalt oli seda kodus omajagu varuks ja teiseks võiks Viini linnas anda juurde väikese mesise meki.
Teisele laarile lisasin ka rohkem suhkrut. Kokku terve kilo tumedat fariinsuhkrut, mis maitsesse panustab molassinüanssidega. Suhkru koguse suurendamine paistis välja ka FG puhul. Nimelt, kui esimene laar lõpetas käärimise tihedusel 1.023, siis teine käis 3 punkti kuivemaks.
Esimese pudeli avasin siis, kui see oli nädal aega pudelis olnud. Tol hetkel ei meenutanud see põrmugi seda jooki, mis tast nüüdseks on saanud.
Välimus. Välja valades õlu vahutab vaid üpris pisut. Vaht kaob sekunditega ja jätab vaid kerge vahurõnga ümber joogi. Analoogselt juhtus mul ka eelmise neljakordsega kui ta oli kuu aega pudelis olnud. Vaht muutus püsivamaks alles pärast kahte kuud laagerdumist. Värvuselt on õlu punakaspruun. Rohkem pruun kui punane. Õlu on seisnud küll juba mõnda aega jahedas, aga päris selgeks ta veel läinud ei ole. Ootan, et värv muutuks oluliselt kirkamaks, kui jook rohkem ära jõuab settida.
Aroom. Kergelt õunaveinile sarnanev, samas meeldivate karamelli nüanssidega. Võrreldes vahetult enne seda proovitud dry hopitud amber alega ehmatas aroomi tagasihoidlikus esmalt ära, aga belglase kohta oli tulemus siiski väga hea. Pärmi noote oli lõhnas tunda üsna vähe. Tavaliselt joon oma kergemaid belglasi noorelt ja siis on pärmi nüanss oluline iseloomu andja. Siin on pärmi vürtsid aga üsna maha rahunenud.
Maitse. Oma 8,8-kraadise kanguse kohta on õlu väga lihtsalt joodav (kui seda 8,8-kraadise õlle kohta üldse öelda tohib). Alkoholi maitses ega lõhnas läbi ei kumanud. Tunda oli kergelt fariinsuhkrule omast molassi, õige pisut rösti nüansse ja muidugi ohtralt magusat karamelli. Sametine on see jook. Selles sametisuses süüdistan ma praeguse kogemuse põhjal Weyermanni CaraPils linnast. Kõikide õllede juures, kus olen seda kasutanud, on teatud ülim pehmus välja löönud.
Kokkuvõteks pean aga nentima, et õlu on veel toores. Maitse on muutunud küll mõnusalt ümaraks, aga usun, et see läheb järgmise kuu ajaga veel paremaks. Samuti võiks veel täiendav kuu laagerdumist anda õllele kirkama tooni ja ilusama vahumütsi.
Nagu üks pruulmeistrite kõnekäänd ütleb, siis hea õlle kõige suurem vaenlane on kärsitu pruulmeister :)
Püüan Eesti Vabariigi aastapäeva paiku uue maitsmise ette võtta ja märkmed siia kirja panna.
No comments:
Post a Comment