Kardinali kiusatus I ja II

Üleeile oli see päev, mil ma avasin oma viimase pudeli Kardinali kiusatuse I partiist. Kokku jõudis ta pudelis laagerduda pea 6 kuud. Ütlen juba etteruttavalt ära, et sellised joogid lähevad ajaga aina paremaks.

Võrdluseks avasin kõrvale ka ühe pudeli II partiist.

Välimus
Klaasi kallates vahutasid mõlemad partiid ilusati. Vahtu tekkis ca kolmandik klaasist. Vaht taandus aegamööda, ent ca sõrme paksune kiht jäi jooki katma kuni lõpuni.
I partii Kardinal oli kristallselge. Pärm pudeli põhjas oli sinna nii tugevalt kinni pakkunud, et sain rahumeeli pudeli põhjani välja valada. Värvuselt oli jook punakaspruun (mahagon).
II partii oli hägune ja rohkem pruun kui punane. Punane noot oli juures, aga ilmselt avaldub see paremini kui õllele veel laagerdumisaega anda ja ta päris selgeks settib.

Aroom
I partii lõhnas rosinate, kukekommi ja kergelt ka pipra järele (estriterikas pärm T-58 on ikka oma jälje jätnud). II partii lõhnas oluliselt värskemalt ja vürtsikamalt. Estreid oli lõhnas rohkem tunda. Rosina ja kukekommi noodid olid olemas aga jäid rohkem tagaplaanile.

Maitse
Esmamaitse oli I partiil täis rasket röstist karamellisust. Väike kogus röstlinnaseid andis lausa tammevaadise meki. Kogu suu õhkas ja muutus kangest alkoholist soojaks. Maitse oli klaar ja kõik nüansid - röst, karamell, vürts - tulid selgelt esile sulandudes samas meeldivalt kokku.
II partii maitses oluliselt värskemalt. Vürtsikust oli rohkem ning rösti ei olnud peaaegu üldse tunda. Pärmi vürtsikus mõjus kohati lausa hapukalt.
Mõlema laari suutunne (mouthfeel) oli siidjalt pehme. Järelmaitse püsis esimesel laaril kauem ja oli kergelt kohvine. Teise laari järelmaitse oli veidi nurgelisem ja samas hääbus veidi kiiremini.

Kokkuvõtvalt
I laar oli kuue kuu seismisega saavutanud oma täiuse. Eks edasine laagerdumine oleks veel nüansse kokku sobitanud ja lihvinud, samas arvan, et suurem töö oli siiski tehtud. Tegemist oli suurepärase dessert õllega, mida võib rahulikult rüübata maguse koogi või jäätise kõrvale õhtu lõpetuseks.
II laar oli oma kahe kuu laagerdumise järel hakanud iseloomu looma, samas täiuse saavutab ta ilmselt samuti alles viie-kuuekuuselt.
Nagu juba varasemalt lubatud, siis see jook hakkab kuuluma mu regulaarsesse valikusse. Nüüd pean leidma lihtsalt veel aja, et seda tihedamini pruulida, et pikast laagerdumisajast tulenevaid pikki pause kompenseerida.

Kardinali kiusatus - uus katse

Varem olen kirjeldanud protsessi, kuidas valmis minu esimene neljakordne, millel oli nimeks Kardinali kiusatus. See esimene laar osutus ülimalt populaarseks ja haihtus pärast valmimist nii sõprade kui ka Gambrinuse õllegildi sõprade abiga. Tänaseks on mul valminud juba ka teine laar, mille retseptis katsetasin uusi nüansse ja mis praeguseks on juba ca kuu aega pudelis laagerdunud.

Muutused retseptis võrreldes I laariga.
Põhilinnaseks oli mul esimese õlle puhul Pale Ale. Teine laar valmis Viini linnase baasil. Esiteks, mul lihtsalt oli seda kodus omajagu varuks ja teiseks võiks Viini linnas anda juurde väikese mesise meki.
Teisele laarile lisasin ka rohkem suhkrut. Kokku terve kilo tumedat fariinsuhkrut, mis maitsesse panustab  molassinüanssidega. Suhkru koguse suurendamine paistis välja ka FG puhul. Nimelt, kui esimene laar lõpetas käärimise tihedusel 1.023, siis teine käis 3 punkti kuivemaks.

Esimese pudeli avasin siis, kui see oli nädal aega pudelis olnud. Tol hetkel ei meenutanud see põrmugi seda jooki, mis tast nüüdseks on saanud.

Välimus. Välja valades õlu vahutab vaid üpris pisut. Vaht kaob sekunditega ja jätab vaid kerge vahurõnga ümber joogi. Analoogselt juhtus mul ka eelmise neljakordsega kui ta oli kuu aega pudelis olnud. Vaht muutus püsivamaks alles pärast kahte kuud laagerdumist. Värvuselt on õlu punakaspruun. Rohkem pruun kui punane. Õlu on seisnud küll juba mõnda aega jahedas, aga päris selgeks ta veel läinud ei ole. Ootan, et värv muutuks oluliselt kirkamaks, kui jook rohkem ära jõuab settida.

Aroom. Kergelt õunaveinile sarnanev, samas meeldivate karamelli nüanssidega. Võrreldes vahetult enne seda proovitud dry hopitud amber alega ehmatas aroomi tagasihoidlikus esmalt ära, aga belglase kohta oli tulemus siiski väga hea. Pärmi noote oli lõhnas tunda üsna vähe. Tavaliselt joon oma kergemaid belglasi noorelt ja siis on pärmi nüanss oluline iseloomu andja. Siin on pärmi vürtsid aga üsna maha rahunenud.

Maitse. Oma 8,8-kraadise kanguse kohta on õlu väga lihtsalt joodav (kui seda 8,8-kraadise õlle kohta üldse öelda tohib). Alkoholi maitses ega lõhnas läbi ei kumanud. Tunda oli kergelt fariinsuhkrule omast molassi, õige pisut rösti nüansse ja muidugi ohtralt magusat karamelli. Sametine on see jook. Selles sametisuses süüdistan ma praeguse kogemuse põhjal Weyermanni CaraPils linnast. Kõikide õllede juures, kus olen seda kasutanud, on teatud ülim pehmus välja löönud.

Kokkuvõteks pean aga nentima, et õlu on veel toores. Maitse on muutunud küll mõnusalt ümaraks, aga usun, et see läheb järgmise kuu ajaga veel paremaks. Samuti võiks veel täiendav kuu laagerdumist anda õllele kirkama tooni ja ilusama vahumütsi.
Nagu üks pruulmeistrite kõnekäänd ütleb, siis hea õlle kõige suurem vaenlane on kärsitu pruulmeister :)
Püüan Eesti Vabariigi aastapäeva paiku uue maitsmise ette võtta ja märkmed siia kirja panna.

Kastani pruulikoja aasta

Kui ma ligi aasta tagasi pruulimisega algust tegin, siis tundusid mulle paljud pruulimise valdkonnad niivõrd keerulised, et nendega tegelemist ma eales ette ei oleks kujutanud. Nüüd aasta hiljem olen tasapisi kõik need väljakutsed vastu võtnud ja arvan, et üsna edukalt ka endale selgeks teinud.

Jost Amman, "Pruulmeister" (1568)

Lihtsalt numbrites väljendades näeb aasta kokkuvõte välja järgmine:
170 kg linnaseid
See on see kogus, mille ma reaalselt olen aasta jooksul õlleks võlunud. Siia lisandub veel 3 õllekonservi, millega ma 2012. aasta detsembris alustasin.

5,2 kg humalaid 
Täpselt nii kibe ongi mu aasta olnud. Muidugi mitte ainult kibe, vaid ka aromaatne :) Humalate kulu esirinnas võidutsevad kodumaised metsikud humalad, mida nende alfahapete madala sisalduse tõttu lihtsalt väga palju kulub. Kultuurhumalatest olen enim pruukinud Cascade'i, millele järgneb East Kent Goldings. Kolmandal kohal on Amarillo (kujunes vahepeal mu põhiliseks dry hop humalaks) ning neljandaks Sterling, mis on põhiliseks humalasordiks minu belglastes.

42 pakki pärmi 
Pärmimaailm on see valdkond, mille ees ma esiti kõige suuremat aukartust omasin, aga mis praeguseks mulle kõige huvitavamaks väljakutseks on kujunenud. Täpsemalt siis pärmide roll linnase maitse ja humala aroomi tasakaalustamisel. kõige enam olen kasutanud US-05 pärmi, millele järgneb T-58. Oma tumedates õlledes olen reeglina kasutanud aga S-04 pärmi. Sama pärmi mitmekordset kasutamist olen praktiseerinud vaid kahel korral ja hetkel ei ütleks, et sellel tegevusel peale rahalise võidu mingeid erilisi eeliseid pidevalt uue kuivpärmi kasutamise ees oleks. Nimelt on mu kangemad õlled samamoodi lõpuni käinud nii värske kuivpärmiga kui ka oluliselt suurema koguse eelmise õllelaari pärmiga. Hetkel on mul külmikus siiski 2 hägust purgitäit pärmi, mis ootavad oma aega, et saaks uuesti maitseküllaseid meistriteoseid luua :)

Enim pruulitud õlled...
Minu pruulimisaegade alguses oli mul kinnisidee luua üks hea IPA. Katsetasin selleks esiti seguga EKGst ja Cascade'st. Tulemused olid Inglise IPAde kohta ehk isegi talutavad tulemused, aga päris rahule ma nendega siiski ei jäänud. IPA katsetused ongi olnud suurima osakaaluga mu pruulidest. Sellele järgnevad belgia pärmi ja ameerika humalate sidumise katsetused, mis on kandnud nii Belgia Pale Ale kui ka Belgia IPA märksõnu. Kolmandaks oluliseks suuruseks mu retseptiraamatus on olnud Pale Ale tüüpi õlled.
Enamik õllelaare on olnud omamoodi eksperimendid, kus ma olen katsetanud, kas mingit kindlat humala- või linnasesorti. Samuti olen eksperimenteerinud pärmidega nende söögiharjumuste osas ja püüdnud õlle maitset meskimistemperatuuriga reguleerida. Alles hiljuti hakkasin mõtlema sellele, et ma ju tegelikult juba tean, mida üks või teine muudatus või koostisaine õlles teeb. Selle tõsiasja endale tunnistamine viis mind selleni, et hakkasin läbi vaatama oma varasemaid retsepte ja neid läbi oma teadmiste paremaks muutma. Kui ma mingi osa neist olen uuesti ära pruulinud, siis saan ka öelda, kas need parendused vilja kandsid :)

Kõik see kogus toormaterjali ja ideevälgatused on realiseerunud 30 erineva õlleteo näol, mille mahuks on kokku ca 830 liitrit valmistoodangut. Teeb see siis ca üks õllelaar iga kahe nädala kohta ja ca 41 liitrit valmistoodangut kuus.

Pärmimaagia

Pruulimisega algust tehes oli pärm minu jaoks vaid üks valge pulber, mis tuli õllele kääritamiseks lisada. Nüüd kui virde tootmise võtted on välja kujunenud ja seal väljakutsed suuresti ammendunud on pärmide poolt lisatavate maitsenüanssidega mängimine muutunud uueks oluliseks väljakutseks.

Tee normaalset õlut ka
Nii ütles mulle hiljuti üks sõber, kes sattus mu belgiapärast nisuõlut maitsma. Mõtles ta siis selle all puhta käärimisega magusa-tsitruselise aroomiga pale ale või IPA stiilis jooki.
Lubasin selle kindlasti plaani võtta jälle, aga esmalt otsustasin vürtsikate pärmidega veidi veel eksperimenteerida.

Saison
Tegemist on siis õllestiiliga, mis sai alguse valloonidelt. Pruuliti see õlu valmis veel külmal ajal enne põllutöid ja mõeldud oli see suviseks janukustutajaks farmitöölistele. Tegemist oli vürtsikate, karastavate jookidega, mille maitsestamisel kasutati tihti erinevaid kohalikke vürtse. Kindlasti pärines osa vürtsikusest ka pärmist, mis reeglina oli erinev igas majapidamises vastavalt kohalikus pruuliköögis pesitsevatele pärmikultuuridele. Olen leidnud ka vihjeid selle kohta, et selle õllepärmi esivanemateks võiks olla hoopis veinipärmid, aga kes seda ikka enam nii täpselt teab.
Saison õlle nimes tähendabki siis eelkõige hooaja/sesooni õlut.

Sattusin hiljuti maitsma Manilaiu Mikrobrauerei Nisu Saisoni, mis jättis mulle kustumatu mulje. Tegemist oli mõnusalt tasakaalus maitseküllase joogiga. Samas need maitsed tulid suuremalt osalt ainult pärmist. Jook, mis lõpetab käärimise umbes samal kuivuse astmel kui veinid, samas maitseb täidlaselt nagu mõni kangem belglane on lihtsalt klass omaette.

Minu esimesed 2 saisoni

Olin küll lubanud kodus naisele järgmiseks õlleks ühe champagne-õlle pruulida, aga kuna oli pühadeaeg ja sobivat pärmi mul kodus ei olnud, asusin hoopis saisoni kallale.
Alustasin sellest, et otsustasin kodusest keskkonnast mõne mikrokultuuri kinni püüda ja selle õlle sisse istutada. Lugesin ja uurisin pikalt, kuidas see pärmide püüdmine ikka välja näeb ja millised tagajärjed sellistel eksperimentidel olla võivad. Lõpuks võtsin kätte ja keetsin väikses potis valmis ca 1,5 l virret. Lisasin virdele ka pisut humalaid, mis peaks aitama esimeste hallituspahalaste pesitsemissoovi pärssida ning andma pärmikultuurile aega end mugavalt sisse seada. Jahutasin virde maha ja valasin avarasse kuumas vees desinfitseeritud klaaskaussi. Kausi asetasin oma meskimisnõusse, kus seisis veel eelmisest õlleteost pisut õlleraba, mis oli otsast käärima läinud. Õlleraba käärimine algab juba ca 2 päeva jooksul pärast seda kui see seisma jätta. Väidetavalt aitavad sellele kaasa linnastega kaasa tulevad mikroorganismid, mis õllerabasse jäänud suhkrud kiiresti ette võtavad.
Kauss virdega oli meskinõus ca 20 tundi, mille järel valasin selle avara kaelaga pudelisse. Iga kord kui pudelist möödusin loksutasin seda korralikult, et võimalikele pärmirakkudele seal sees kasvamiseks rohkem hapniku anda. Ja oh imet! Ei möödunudki kaua aega kui juba hakkas pinnale tekkima vaht, mis võiks olla indikaatoriks käärimisprotsessi algusele.
Muidugi võib olla juhtunud, et sain sinna mingid muud ja mürgised eluvormid, aga seda selgitame siis kui protsess valmis saab.

Retsept
Linnased
5,5 kg Belgia Pilsner
1,5 kg Linnastatud nisu
Humal
20 g Aramis (7,8) 45 min
20 g Aramis 20 min
20 g Aramis 5 min
10 g Citra (11,9) 5 min
Pärm
10 l virret läks käärima 4 päeva kasvanud koduse pärmiga
ülejäänud virre sai antud Danstari Belle Saison pärmirakkudele.

OG 1.050
Oodatav FG 1.010 või madalam

Käärimisest
Belle Saison asus kiiresti toimetama. Käärimine algas 10 tunni jooksul. Väga intensiivseks seda käärimist nimetada ei saa, aga 5 päeva hiljem oli vedeliku thedus juba 1.010. Samas prognoosin, et see langeb veel mõne pügala võrra.
Kodune pärm võttis endale aga tublisti aega. Aktiivset käärmist täheldasin alles ca 48 tundi hiljem. 4 päeva aktiivse käärimise tulemuseks oli aga 1.018 tihedusega virre ning tundub et käärimise kõige aktiivsem osa on juba lõppenud. Aga lasen tal siiski veel rahulikult kääritusnõus edasi toimetada ning hindan olukorda 2 nädala pealt uuesti.
Kui mu kodune pärm lõhnas alguses vägagi võikalt, siis aktiivse käärimise lõpuks oli aroom muutunud mahedaks ja lilleliseks. Kindlasti lõhnas mu kodune pärm kääritusnõus paremini kui Belle Saisoni tõug, mis oli üsna belgiapärane ja raskekoeline.

23.12.13 - Tegin metsiku pärmi püüdmiseks starteri

25.12.13 - Keetsin valmis saisoni virde, millest 1 osa sai samal päeval pandud käärima Danstari Belle Saison pärmiga. Aktiivne käärimine oli 26.12 hommikuks juba alanud

26.12.13 - Lisasin 10l samale saisoni virdele metsiku pärmikultuuri. Aktiivset käärimist täheldasin 28.12 pärastlõunal.

05.01.14 - Villisin Belle Saison pärmiga kääritatud õlle pudelisse. FG oli 1.005. 10 liitrit metsikut saisoni ootab veel kääritusnõus.

11.01.14 - Villisin pudelisse ka metsiku pärmiga kääritatud osa. Käärimise ajal levinud kerge ja lilleline lõhn oli selleks hetkeks asendunud raskema ja kirbema aroomiga. Kahtlustan, et kui pärm oli oma töö lõpetanud pääsesid taas võimule mingid muud metsikud pisielajad, kelle huvi on anda õllele tõelise lambicu nüansse. FG oli 1.008.

Neljakordne

Neljakordne ehk quadradruppel ehk õllemaailma tumedanahaline kuninganna.
Võtsin pikalt hoogu enne kui julgesin selle õllestiili kallale asuda. Tuleb tunnistada, et quadradruppel oli mu esimene kokkupuude Belgia õlledega. Seda võib lausa armastuseks esimesest silmapilgust pidada, sest julgen aastate tagust Chimay Blue kogemusest siiani üheks oma lemmikõlleks nimetada.


Retsept
Kuna tundsin selle õllestiili vastu tõsist aukartust, siis retsepti kokkupanek võttis mul palju aega ja nõudis julgust kompromisside tegemisel. Üheks oluliseks kahtluseallikaks oli pärm. Kaalusin pärmi erinevaid variante seni kuni leidsin paar vihjet, et näiteks de Struise on kasutanud oma kuulsates õlledes T-58 pärmi. Väidetavalt küll enam mitte, aga kunagi olla nende majapärm saanud just sellest alguse (tean küll, et kõik, mis internetis kirjas, ei ole sulatõsi :)). Ühesõnaga T-58, millega mul oli ka varasemalt meeldivaid kogemusi olnud sai valitud osaks minu neljakordsest.
Linnased, hmm... Huvitav on vahel vaadata kuidas mu enda oskused on aastaga arenenud ja kogemused rikastunud. Linnaste valik ei olnudki nii keeruline. Põhjaks sai Pale Ale, sest seda mul lihtsalt oli kodus suuremas koguses, kuigi pilsner oleks stiilipuhtamalt kõlanud. Maitselinnastest teadsin aga väga hästi mida selles pruulis maitsta tahan. Näpuotsaga Carafa Special nr1, et oleks värvi ja õige pisut rösti, mis ajaga mõnusalt ümaraks muutub. CaraMunich nr 2, et saada innaselisust ja pehmet kergelt röstist karamellisust. CaraAromat, et miski pärmi aroomidele magusaid noote lisaks. Ning lõpuks veel ka pisut CaraPilsi, et FG veelgi kõrgem tuleks. Ahjaa, nagu belglastele kohane, veidi suhkrut ka. Täpsemalt siis pruuni roosuhkrut.

Linnased:
7,5 kg Pale Ale
280 g CaraMunich II
200 g CaraPils
100 g CaraAroma
100 g Carafa Special I
500 g Roosuhkur
Humal
40 g Sterling (4,5%) 60 minutit
25 g Sterling (4,5%) 20 minutit
35 g Sterling (4,5%) 10 minutit
Pärm
Safbrew T-58

OG 1.093
FG 1.023
ABV 9,1%

Maitsest
Õlu sai valmis tehtud septembris. Lasin tal kääritusnõus aega veeta ca 4 nädalat. Pudelisse pandult andsin esimesele maitsepudelile aega aga ainult nädala. Kiusatus oli lihtsalt liiga suur :)
Avades tegi pudel vaid väga tagasihoidliku sisina. Vastab täiesti tõele, et kangetel õlledel läheb karboniseerumiseks kauem aega. Maitses oli tunda karboniseerimissuhkru magusust (see on maitse, mida viimasel ajal olen hakanud noortes õlledes tundma ja tänu millele noorest õllest ei saa ikkagi head aimdust lõpliku maitse kujunemisel). Samuti oli tuntav väike terav rösti noot. Ning muidugi haises õlu pärmi järele.
3 nädalat hiljem oli sellest saanud aga jook, mida ma eelistaks ehk isegi Chimay sama kategooria toodangule.
Aroom oli mesimagus väikese vürtsika noodiga. Maitses aga kogu see õlu nagu jumalate nektar :) Tegelikult mul lihtsalt ei ole sõnu, kuidas seda maitset kirjeldada. Püüan siiski: alkoholisoe, täidlase kehaga, kergelt vürtsikas. Mõruduselt tagasihoidlik, aga tasakaalukas. Tunda on kerget rösti nooti, aga see ei tungi esile vaid lisab oma osa tasakaalule.

Kokkuvõtteks ei oska ma muud öelda, kui et see kõik läheb kindlasti kordamisele.

Humalate valmimise aeg on käes

Nagu sel aastal kõikide taimedega, nii on humalalgi käesoleval aastal noppeaeg varakult kätte jõudnud. Kahjuks küll mitte minu esimest aastat kasvavate kultuurhumalate puhul.

Northern Brewer 11.09.2013

Cascade ja Norther Brewer
Kevadel tellisin endale Inglismaalt kaks humala risoomi. Kuna kevad oli pikalt külm, siis kasvatasin taimi potis ette. Kui ilmad läksid soojemaks, siis istutasin ligi pooleteistmeetrised taimed õue. Kahjuks juhtus aga nii, et toas sirgunud taimed ei pidanud kevade karmile ilmale vastu ja surid praktiliselt juureni maha. Loomulikult ilmusid sealt peagi uued väädid ning praeguseks (augusti keskpaik) on Cascade sirgunud 4-5 meetriseks. NB on oluliselt tagasihoidlikuma kasvuga. Hetkel vaid ca 2 meetrit. Õitsema on lõpuks hakanud aga just NB. Cascadega võin sel aastal hiljaks jääda ja sealt ei pruugi ma sel hooajal saaki saadagi. Aga eks näis, mis ilmas teevad.







Metsikud humalad
Metsikud humalad on aga juba noppevalmis. Varjulisemad kohad vajavad veel küpsemist, aga otse päikese käes kasvanud taimed hakkavad käbide lehti juba pruunikaks tõmbama.
Sel aastal on humalad ise minu juurde tee leidnud :) Nimelt on sõna sellest, et ma aktiivselt pruulimisega tegelen levinud ja tuttavad ning sugulased annavad ise teda, et neil on aed humalaid täis, mis vajavad noppimist.
Esimene oli mu tädi, kes mainis, et tal Tartus Karlovas aias humalad vohavad. Mis seal siis ikka, võtsin üks õhtu suure paberkoti ja käisin korjasin tunniga koti täis. Pärast kaalusin ära - vaid ca ühe kilo jagu ma neid saingi selle ajaga :) Järgmisel õhtul läksid humalad kõik juba õlle sisse. Kõik humalad. See annab ehk indikatsiooni selle kohta, et alfahapetega kodumaised humalad just ei hiilga. Aroomiga oli samuti üsna kehvasti. Kui nina sügavale humalakotti suruda, siis võis aimata kergelt kirbet humala lõhna, samas oli see ikka väga-väga tagasihoidlik.
Sihtisin õllega kuhugi Pale Ale kanti ning soojalt virde maitsmine andiski sarnase tunnetuse, samas hiljem jahedalt proovi võtmise käigus õlut maitstes oli mõrudus ikka oluliselt mahedam. Linnastena kasutasin Pale Ale ja rukkihelbeid (ca 25%). Ühesõnaga oli plaan metsiku humalaga teha üks arhailine eesti rukkiõlu.

Metsiku humala käbid enne kuivatamist

Teisena kuulsin, et maal naabritel kasvab samuti kuuri peal humal. Käisin kohal ja vaatasin üle. Nende humalate lõhna tundmiseks ei olnud tarvis nina sügavale humalakotti pista. Piisas ka paarikümne sentimeetri kauguselt taime nuusutamisest. Seal sai esimese hooga samuti ca kilo käbisid korjatud, millest 3/4 läks mu balti porteri sisse, mida saab maitsta alles jõulude paiku. Aga tunnetuslikult oli neil humalatel alfahapetega pisut parem seis ning mõrudus porteri virdes oli väga tuntav. Kas see prognoositava 60+ IBU ka välja annab, seda on muidugi raske öelda.
Ülejäänud paarsada grammi humalaid panin kodus ahju 50 kraadi ja pöördõhuga kuivama. Ca tund aega hiljem oli nätsketest käbidest saanud kahisevad puhmad, mis ma kilekotti tihedalt kokku pressisin ja sügavkülma oma aega ootama panin.

Metsiku humala kategoriseerimisest
Millele siis oma aroomilt meie metsikud humalad sarnanevad? Vürtsikat tsitrust neis ei ole, pipart ja mändi samuti mitte. Minu jaoks sarnanevad metsikud humalad näiteks Saazile või siis mõnele sarnasele mandri Euroopa tagasihoidliku hõnguga humalasordile. Üks huvitav nüanss, mis mulle selles lõhnas iseloomustava noodina pähetorkas on kuivanud sõnniku hais. Aga tegelikult üldse mitte hais vaid pigem aroom :)
Alfahapete sisalduse retseptis võtsin mõlema metsiku humala puhul 1%. Karlova humala puhul ma pigem ülehindasin humala võimet, samas naabrite humala puhul võibolla et alahindasin. Tegemist oli aga toore humalaga. Kui ta ära kuivatada, siis jääb massi kuni 4 korda vähemaks. Alfad võiks aga siis konsentratsioonis tõusta, seega pigem tuleb õppida metsiku humalaga pruulids kasutama oma maitsemeeli.

Citra väljakutse

Olin varem joonud Single Hop Citrat, aga tuleb tunnistada, et mulle see ei meeldinud. Õlu oli konkreetselt hapu. Mis seal siis ikka, tuli teha ise paremini minu maitsele vastav Citra õlu :)

Retsept

Linnased

6,5 kg Pale Ale linnaseid

0,15 kg CaraMunich II linnaseid

Humalad

25 g Challenger 60 min

25 g Citra 20 min

50 g Citra 5 min

25 g Citra dry hop

Pärm 

Safale US-05

OG 1.047

FG 1.010

ABV 4,8%

Pruulimine

Paari Single Hop õlle puhul olen ikka avastanud, et need on veidi igavad. Katsetangi seepärast pigem sellist lahendust, kus üks humal on neutraalne, samas lisab mingi täiendava maitsenoodi ja teine on see, mida ma reaalsuses katsetada tahan. Millegi pärast on mul mõned viimased korrad kätte sattunud selleks lisahumalaks just Challenger. Mulle see Challengeri mõnus lihtne mõrudus meeldib ja mõruhumalana ta mul just kasutusel ongi. Teine asbekt on muidugi ka selles, et tegemist on odava humalaga :)

Muud põnevat selle pruulimisprotseduuri puhul ma esile tuua ei oskagi ehk ... Kui siis ehk veel ainult see, et mulle väga meeldib CaraMunich II linnas. Huvitaval kombel annab see linnas maitsenoodi, mis mulle meenutab juba kerget rösti. Aga hästi kerget. Samuti on ta pisut leivane. See linnas lisab isegi väga kuivale õllele tublisti keha.

Käärimine

Kui jõudsid kätte selle suve esimesed soojad ilmad sai mulle selgeks, et minu linnapruulikoda peab minema suvepuhkusele. Temperatuurid toas küündisid kohati 30 kraadi ligi ja see on minu arust õlle jaoks juba liig. Nii saigi suvel kätte võetud ja kogu pruulimisvarustusega maale kolitud. Ligi meetriste maakivist seinte vahel on ka kõige kuumematel suvepävadel hubane 20-22 kraadi. Ehk siis täpselt paras eilide pruulimiseks.

Maal tehtud õllesid iseloomustab ehk see, et aktiivne käärimine ei olegi niivõrd aktiivne. Kui ma linnas korteris nägin ikka kuulipilduja valanguid õhulukus, siis maal käärimist iseloomustaks ehk kiire üksiklaskudega tule andmine. Aktiivne käärimine lõpeb ca 5 päevaga ja pärast seda saabub vaikus. Vaikus ei tähenda muidugi, et õlu edasi ei käiks. Käib ja kusjuures järgneva nädala jooksul langeb tihedus veel kuni 8 pügala võrra.

Maitse

Ma ei tea ilmselt ühtegi teist humalat, mis õllele nii värske ja kerge aroomi annab kui Citra. Sa nagu nuusutaks värskelt pressitud sidrunimahla ca meetri kauguselt. Maitses domineeris esmalt hapusus, mis kõrvetas keele esiosa ja lasi tunda igat maitsenääret eraldi täpikesena. Keskmaitses lisandus hapukusele ka karamelline ja kergelt leivane CaraMunich linnas. Lahja õlle kohta oli keskmaitse üsna arvestatav. Järelmekis jäi venima neutraalne humalamõru koos keele otsa kõditava hapuka teravusega. Ei midagi liigset ega häirivat. Hea ja kerge oli seda juua.

Mõned kokkuvõtvad mõtted edaspidiseks

Raskekoelisele õllele tasub vahel lisada veidi Citrat, kui tahta tekitada kergemat ja värskemat tunnetust. Üksi jääb Citra pisut tühjaks ja igavaks. Ta vajab enda kõrvale kindlasti kas teist täidlasema maitsega humalat või pisut karamelllinnaseid. 

CaraMunich II on minu meele järele linnas. Lisab veidi leivast ja ülikerget vaid aimatavat röstist maitset.